Holokaust
Холокост
Holocaust

Ma seisan siin teie ees , uhke Iisraellanna, Knesseti esindaja, sümboliseerimas Iisraeli riigi suveräänsust meie põlisel maal Erez Israel. Ma seisan siin teie juures, nagu seisavad Iisraeli esindajad igal aastal paljudes kohtades Euroopas, liigagi paljudes kohtades, mis on näinud minu inimeste verd. Nende inimeste verd, kes langesid pimeda viha ja rassiteooria ohvriteks. Neetud haigus, juudivaen, nõuab jätkuvalt ohvreid ka nüüd, ligi 70 aastat pärast holokausti.

Kui te sulgete silmad ja kuulatate, siis võite kuulda selles kohutavas vaikuses üle kahe ja poole tuhande lapse, naise, vanuri ja mehe hääletut karjumist, kes tapeti ja põletati siin, sest neil oli üksainus kohutav patt: nad olid sündinud juudi emal või isal.

Kogu Euroopast veeti juudid rongidega kokku surmalaagritesse Saksamaal, Poolas ja mujal. Endistes Balti riikides hoiti selliste reiside pealt kokku, kuna natsi mõrtsukad ja nende siinsed abilised tapsid inimesi kohapeal. Rumbula metsas Riia lähedal, Paneriai metsas või Üheksandas Fortis Vilniuse ja Kaunase lähedal, nii ka siin Kloogal ja mujal. Nii külvati Baltimaad täis juudi massihaudadega.

Nende aastate õuduste üle seisab nagu kõrguv majakas holokausti mälu - kuid valguse asemel, levitab ta ümberringi surma pimedust ja genotsiidi süngust. Maailma mälu haav, mis ei saa ega tohi kunagi paraneda, et meenutada noorematele põlvkondadele ja nendele kes tulevad pärast neid, millisesse võõraviha kuristikku langes Euroopa, et meenutada ja meelde jätta ja iialgi mitte unustada!

Riigipead ja paljud usujuhid, kes on külastanud Iisraeli, on palunud juudi rahvalt andestust oma riikide kodanike osavõtu eest surma masinas, mis hävitas pool minu rahvast. Meie, ohvrite lapsed ja lapselapsed saame küll võtta kuulda andestuse palvet, austada ja mõista neid, kes seda paluvad, kuid me ei tohi anda andeks, meil ei ole õigust andestada kuue miljoni tapetu nimel...

Andestamine tähendab lehekülje pööramist, teema sulgemist, ja ma tahaks teile öelda, et selle asemel, et pöörata lehte on inimlik kohustus lugeda seda uuesti ja uuesti , õppida ja õpetada, sest alles siis, võib-olla, saame tulevikus takistada vihkamisega seotud kuritegude ja genotsiidi kordumist. Ütlen võib-olla, sest kahjuks me ei ole nii edukad. Veresauna, massimõrva ja põlgust inimelu vastu esineb jätkuvalt meie ümber, ja just nendel päevadel oleme juba kuulnud režiimist mis saadab tapalavale üle saja tuhande kaasmaalase ja lämmatab gaasiga oma enda lapsi.

Aastal 1942, Wannsee konverentsil kuulutati Eesti juudivabaks alaks "Judenfrei". Aastal 1943 oli umbes 3000 inimest Klooga koonduslaagris, suur enamus juudid keda toodi Vilniuse ja Kaunase getodest. Laagriülemad olid SS ohvitserid, valvuriteks olid Eesti politsei 287. pataljoni sõdurid.

19. septembril 1944, paar päeva enne laagri vabastamist Nõukogude armee poolt, tapeti kõik need kes olid veel ellu jäänud ja nende laibad põletati, et mitte jätta jälgi ja tõendeid. Laibad on küll tuhaks muutunud, kuid tõde on säilinud.

Maailmas on olemas neid, ja kahjuks mitte üksikuid, kes eitavad holokausti. Kurikuulus nendest on endine Iraani president Mahmoud Ahmadinejad, kes rääkis sageli oma soovist hävitada juudi riiki. On olemas neonatside, fašistide ja antisemiitide liikumisi, mis avalikult eitavad holokausti mälu. Seega saavad ohvrid mõrvatud teist korda.

Teisalt on riike ja rahvaid, kes suutsid vapralt oma mineviku ümber hinnata, vaatasid otse oma lähiajalukku, kahetsesid pattu ja algatasid holokausti tundmaõppimise programme oma õppeasutustes ja valmistavad selleks ette kooliõpetajaid „Yad Vašem“ i memoriaali juures.

Ja loomulikult on neid väheseid, liiga väheseid, õiglaseid maailma rahvaste seas, kes riskides oma elu ja oma perekondade eluga päästsid juute, varjasid neid või aitasid neid päästa natside ja nende abiliste küüniste eest. Nad olid valguse allikad kohutavas pimeduses, kes otsustasid jääda inimesteks seal, kus inimsusel ei olnud kohta. Nad järgisid salmi sõnu: "See, kes päästab ühe elu, on päästnud justkui terve maailma“.

1. novembril 2005 võttis ÜRO vastu resolutsiooni tähistada holokausti mälestuspäeva 27. jaanuaril, Auschwitzi surmalaagri vabastamise kuupäeval. Aga Eesti hakkas tähistama holokausti mälestuspäeva kaks aastat enne ÜRO resolutsiooni. Sellel päeval tuuakse lilli massimõrva kohtadele, koolides toimuvad õppetunnid holokaustist. Meie, iisraellased, teame ja hindame seda. Samuti on mul hea meel märkida selliseid olulisi sündmusi nagu natside poolt mõrvatud laste monument Pärnus, Prantsusmaa juutide mälestusmärk Tallinnas, ja loetelu läheb edasi.

Selle taustal monumendi avamine siin Kloogal on oluline verstapost ohvrite mälestuse põlistamisel ja väga oluline õppetund tulevaste põlvkondade jaoks, õppetund valust, kannatusest ja kangelaslikkusest. Aeg kustutab mälust mineviku sündmuseid. Meie ühine ülesanne on hoida mälu minevikust elavana tuleviku jaoks. See monument on sümbol katastroofist, mille kordumist me ei luba iialgi!

Üks asi, mida jagavad kõik monoteistlikud religioonid on usk, et kõik inimesed on loodud võrdseteks, ja Jumala näo järgi, ning iga inimese kohustus on teha kõik, mis tema võimuses, et tegutseda vastavalt ja seda edasi anda järgnevatele põlvkondadele.

Iisraeli riigi nimel ja Iisraeli Knesseti nimel ma tänan Eesti valitsust nende panuse eest holokausti mälestamisse.

Ma tänan teid mulle antud privileegi ja au eest osaleda selles sündmuses.

Aitäh.

Tõlkinud Heebrea keelest: A. Laast ja M. Rõbak